Harjumaal asuva MTÜ Harmi Haridusseltsi üks eestvedajatest Ants Kari jagas oma mõtteid õppimisest. Tema sõnul erineb täiskasvanuea õppimisprotsess oluliselt lapsena koolis õpitud oskustest. Loe ja saa teada, mis on Antsu jaoks õppimine ja kuidas või millal on ta ise õppimist kogenud.

Koolis õpime kahtlemata lisaks teadmistele ka õppima, aga kui protsessi visualiseerida, siis on see oma kindla alguse ja lõpuga. Alguseks on koht, kus teadmised puuduvad ning lõpuks seisund, kus omame mingit kogust teadmisi, et öelda – valdame teemat.

Täiskasvanueas õppimine meenutab aga pigem ämblikuvõrgu punumist, kus alustad suvalisest kohast, vaikselt edasi liikudes, lahtrikesi ning seoseid juurde luues võib kasvamine toimuda ootamatutes suundades.

Õppimine kui vältimatu protsess

Õppimist kui sellist pean möödapääsmatuks, et mitte öelda vältimatuks nähtuseks. Kuulun inimeste hulka, keda kihutab tagant üks baashirmudest – „kas kõik jääbki nii?“ Selle vastandiks võib pidada neid, kelle baashirmuks on „kas tõesti jälle kõik muutub?”. Kui sinu suurimaks hirmuks on kord juba kujunenud hirm tardumuse ees, kui sa oled see, kes kardab, et linn on valmis ja stepsli võib tõmmata seinast, siis muutub õppimine ning vajadus pideva muutumise ja uuega kohanemise järele möödapääsmatuks.

Huvipõhine õppija

Oma loomult olen võrdlemisi laisk inimeseloom, mis õppimise kontekstis tähendab seda, et mingi asja lihtsalt ära õppimine, mille vastu mul huvi täielikult puudub, osutub üsna võimatuks. Võtame või ettevõtte äriplaani koostamise, kus mul ei olnud mingit probleemi minu enese peas sündinud osa paberile panemisega. Kandvast ideest alustades, turundusplaani ja toote disainiga lõpetades – see osa oli äärmiselt lihtne.  Kui aga jõudsin peatükini, kus oli vaja kaardistada ja kirjeldada hetkeolukorda majanduses, jooksin omadega tupikusse. Kogu info oli iseenesest internetis olemas, aga ma ei leidnud endas motivatsiooni selle kokku kogumiseks ja ära kirjeldamiseks. Kui päris aus olla, siis polnud mul ka oskusi näha ja luua seoseid. Ühtlasi puudus huvi nende oskuste arendamiseks, mistõttu lõingi käega ja lasin peatüki vormistada inimesel, kellel käsitööoskus selle jaoks olemas.

Näen, et suudan leida käigult lugematul hulgal vabandusi ning need ratsionaliseerida, kui et hakkan tuimalt otsast midagi õppima. Seega on minu puhul õppima hakkamise määravaks jõuks huvi. Ja kui juba huvi on tekkinud, siis kasvab vajadus uute teadmiste järele sinna kõrvale justkui iseenesest.

Teekond eneseni

Keskkooli lõpetamise järel viis huvi mind Võrumaale õppima puidutöötlemise tehnoloogiat. Olles viimased 10 aastat olnud tegev päästevaldkonnas, on huvi oma töö vastu viinud mind uusi teadmisi omandama nii kooli kui “põllule”, nii Päästeametisse kui Kaitseväe ridadesse.

Kõige tähtsamaks mõõdupuuks on kujunenud ikkagi inimeseks olemise õpirännakud, õppides olema isa, kaaslane, sõber ehk teekond enese juurde – mina ise. Ka sellel teel on äärmiselt olulisel kohal olnud huvi, tahe vaadata maailma uudishimuliku mina pilguga.

Miks õppida?

Elu on kinnitanud, et teadmised ja oskused on ühed vähesed asjad, mida on suhteliselt võimatu inimeselt ära võtta. Meie teadmised ja oskused justkui defineerivad meid. Iga uue teadmise ja oskuse kaudu avastame enda piire, õpime paremini mõistma iseennast ja oma sügavamat olemust. Koos sellega saame paremini aru ka oma vajadustest ning oma sisemise tasakaalu hoidmise jaoks oluliste tööriistade vajalikkusest, milleks on järgmised teadmised ja oskused.

Seega, kui minult küsitakse: „Miks õppida?”, siis vastan nii: „Õpin, et olla mina ise. Õppimine võimaldab mul kogeda maailma sellisena nagu ma seda kogeda tahan.”

Kogemata või teadlikult?

Kogemata õppimine toimub pidevalt! On asju, mis jäävad külge pelgalt korra kuulmisest või kõrvalt vaatamisest. Kui nii juhtub, siis tekib sinu ämblikskeemi juurde üks uus suur alapealkiri ning sinna külge hakkab haakuma hulk järgnevaid, olemasolevaga seonduvaid teadmisi. Vahel tekib seoseid ka mõne teise, juba olemasoleva suure pealkirjaga, kuid mitte alati. Päris kndlasti toimub aga nii minapildi kui ka maailma mõistmise avardumine.

Teadlikult õppimine on seevastu sageli seotud soovi või vajadusega ka kellelegi teisele midagi õpetada, mille jaoks on vaja omada ja omandada korraga enamat. Olemasolevad seosed ja elu jooksul kogutud teadmised tulevad kahtlemata kasuks, kuid kui fakte on vähe või vundament hõre, siis ei pruugi neist piisata. Sel juhul tuleb pingutada teadmiste hulga kasvatamise nimel.

Päästjana näiteks pole paigalseis võimalik, sest see, mida tegid päästjad 10 aastat tagasi, moodustab vaid murdosa sellest, mis on päästja tänane töö. Oma oskuste ja teadmiste kaasajastamiseks peame pidevalt õppima.

Ka oma matkajuhi töös pean tegema eeltööd, täiendama oma teadmisi, et vastata konkreetse matka ja matkajate ootustele. Või siis talgud, mida vedada võtan. Ei ole võimalik minna grupi ette mütsiga lööma. Kui tahad olla hea, suuta ette näha olukordi ja vastata võimalikele küsimustele, pead end pidevalt täiustama, et olla asjatundlik juht.

Heaks väljakutseks õppimise mõttes võib kujuneda ka uus hobi. Mida sa teed siis, kui avastad end korraga silmitsi seismas nelja tarutäie mesilastega!! Põnev, kui huvi on olemas, eks ole! Mind sundis see haarama raamatute järele ja võtma ette retked teiste mesinike juurde, et neilt teadmisi ammutada! Iga uus päev mesilastega on täidetud uute muutujatega, kui sa end ei hari, võid suu meest puhtaks pühkida.

Üksi või koos?

Pean end pigem üksi õppijaks. Kui asi muutub praktiliseks ning vajab lisakäsi, siis muidugi ka kambas. Olen saanud inspiratsiooni, tuge ja julgustust oma erinevate õpiteekondadega alustamisel teiste, sarnase teekonna läbi käinud inimeste kogemustest ja nende lugudest, aegadest, kus nemad olid oma kogunenud teadmiste ja oskuste alguspunktis ja mida on nõudnud meistriks kasvamine.

Kui tegu on olnud millegi väga praktilise temaga, siis olen avastanud, et vahel ongi parimaks viisiks uue asja ära õppimiseks lihtsalt käed külge panna ja alustada. Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane. Kui tead, mis suunas liigud, milline on oodatav tulemus, siis võib selline ise pusimine teekonna küll pikemas venitada, aga tegemise kaudu õppides on tulemus jääv.

Loo aitas jäädvustada: Iiris Saluri