Õppimise vabadus ja rõõm

Märkasin hiljuti plakatile kirjutatud küsimust „Millal sa viimati õppisid?“ ja jäin mõtlema. Tõesti, millal? Suures pildis pean tunnistama, et alles, sest läinud suvel kaitsesin oma magistikraadi andragoogikas. Uurisin oma töös ise ennast, et teada saada, kuidas täiskasvanu õpib. „See pole küll mingi tõsine uurimus,“ arvas üks juht, kui töövestlusel oma magistritöö sisu avasin. Ma ei vaielnud.

Kui kelleltki küsida, mida sa õppinud oled, siis reeglina loetakse ette lõpetatud või lõpetamata koolid. Minul tuli keskkooli järel Viljandi Kultuurikool, siis veidi vahet ja Tartu Ülikool, siis veel vahet ja Tallinna Ülikool. Oleks üsna mage, kui ma oma kogunenud aastate kohta rohkem polekski midagi kuskil õppinud. Õnneks pole see nii ei minu ega kellegi teisega.

Uju või upu

Me õpime midagi tõenäoliselt iga päev, aga ei pruugi seda õppimiseks nimetada. Näiteks mina käisin pärast keskkooli ja enne Viljandisse jõudmist kaks aastat tööl, olin tehniline sekretär. See tähendas, et ma pidin taltsutama trükimasina, mida ma seni vaid eemalt olin näinud. Õppida oli vaja kähku, sest ühe asutuse protokollid, kirjad ja muu taoline kraam käis kõik minu näppude alt läbi. Pingutasin, sain hakkama. Viljandi kultuurikooli jõudes selgus, et olin oma kursusel ainus, kes trükimasinate salakeelt valdas, mistõttu sain üsna esimeseks ülesandeks trükkida kursuse jaoks ümber kogu Karl Ristikivi luulekogu. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe… algab üks tema tuntuimatest luuletustest. Sageli on sama moodi ka õppimisega, me teeme seda, isegi kui ei näe. Kes kuidas.

Huvi suunas mind pärast Viljandi kultuurikooli lõpetamist hoopis raadioajakirjaniku põnevale teele. Lühike väljaõpe ja uju või upu. Kuna valikut ei olnud, siis tuli hakata kiiresti siputama. Kesise raadiotöö kogemuse najal küll, aga siiski õnnestus mul ühel ilusal päeval raadios Pulss B3 ankrusse jääda, kus sain ülesandeks hakata kunagise tuntud raadiotoimetaja Vello Rannaga tegema kahasse argipäevast saadet Positiivne impulss. Olime eetris vaheldumisi. Saate üheks episoodiks oli Vello Ranna poolt välja mõeldud raadiomäng, kus kuulajad said erinevatele küsimustele kiiresti vastuseid andes auhindu võita. Noore hakkajana mõtlesin, et kui raske selle mängu läbiviimine ikka olla saab. Pärast teist puterdamisega lõppenud saadet keeras Vello mu seljataga ukse lukku ega lasknud enne välja, kui olin mängu reeglid korralikult pähe õppinud ja need talle vigadeta ette kandnud. Kolmandal eetrikorral ma enam ei eksinud. Trügisin edasi kuni Vikerraadio Argipäeva saadeteni, kus esimese saate kokkumäng on meeles sama valusa ja kiire õpikogemusena. Ujusin välja ja kuna huvi ajakirjanduse vastu ei raugenud, jõudsin lõpuks isegi Ülikooli, et midagi juurde ja midagi üle õppida.

Iseõppimise võimalikkusest

Ajakirjandust oleksin heal meelel kohe pärast keskkooligi õppima läinud, aga ei söandanud, sest mul ei ole keeltega kunagi liiga häid suhteid olnud. Ma ei saanud aru, kuidas keeli õpitakse, nii et need ka külge jäävad. Arvasin kogu aeg, et seal peab olema mingi nipp. Käisin erinevatel kursustel, aga ikka juhtus keegi, kes oli tublim ja teadis täpselt, mida sa ei tea või kus tegid vea. Kuna mingil tasemele keeleoskust on ses maailmas hakkamasaamiseks ikkagi vaja, ei jäänud lõpuks üle muud, kui leida ise oma õppimise viis. Üksi õppimine nõudis tohutut pühendumist. Kõige suuremaks plussiks oli see, et sain liikuda oma rütmis, endale seatud eesmärke järgides, kuni ühel päeval märkasin, et ma saan loetud tekstist aru ja sedagi, et ma enam ei põgene, kui keegi minu poole inglise keeles pöördub. Kolm aastat järjest õppisin kodus, kasutades internetis leiduvaid virtuaalseid keeleõppe keskkondi. Kas ma oleksin nimetanud siis seda kolmeaastast igapäevast pühendumist õppimiseks, kui keegi oleks küsinud? Tõenäoliselt mitte, sest ma ei käinud ju ei koolis ega kursusel ega saanud ühtegi tunnistust.

Isegi seda ei osanud ma õppimiseks lugeda, kui omandasin kolleegide kõrvalt märkamatult teadmisi nakkushaiguste ja nende levikuteede kohta. Alles siis kui uus juht pakkus mulle epidemioloogi kohta, sain aru, et olin oma teadmistega jõudnud tasemini, kus mõne arvates spetsialistina paistma hakkasin. Küllap on  kõigil elu käigus omandatud teadmisi, mis justkui iseenesest on külge hakanud, ilma erilist pingutust kogemata.

Kirg kogu eluks

Õppimine ja inimese areng ongi pidev ning sageli märkamatu protsess, eriti kui see on seotud huvi ning sellega kaasneva pühendumisega. Alles pärast magistritöö käigus oma enda õppimist uurides ja analüüsides hakkasin mõistma kui keeruline ja põnev see protsess on. Kild killu haaval kogud uusi teadmisi, sobitad neid olemasolevaga. Kui ei sobi kohe, võid tunda segadust, protesti, vahel isegi soovi põgeneda. Ka põgenemine on okei, sest vahel ongi vaja aega, aga pead olema valmis, et see, mille eest sa esimese hooga põgened, ei pruugi sind enam maha jätta. See miski võib jääda kummitama ja nõuda tagasipöördumist kuni korraga taipad taipamist. Ja siis võib juhtuda, et õppimisest saab kirg! Sa tahad õppida veel ja veel, oled valmis kannatama valu, et kogeda veel kord taipamise võlu.  Kogu elu.

***

Iiris Saluri magistritöö on leitav ETERAs pealkirjaga:  Täiskasvanud õppija õppimine. Kuidas ma õpin. Autoetnograafiline uurimus