Õppimise vajalikkust olen pidanud esmatähtsaks läbi elu, kuigi ma ei olnud eeskujulik õpilane koolis. Elu ise on olnud minu suurim õpetaja, kirjutab Muhu Jäätise Wabrikule hinge sisse puhunud Maie Kindel.
Olen alati uskunud, et kõik läheb hästi nii ehk teisiti. Minu vanaisa ja tädi 
olid kooliõpetajad, kes süstisid minusse vajaduse mõista olukordade põhiolemust, mis omakorda õpetasid mind analüüsima situatsioone, millesse sattusin.
Põllutöökoolist merd kündma
Vana-Vigala Põllutöökooli lõpetamise järel olin seiklusteks valmis ja puudust neist ei ole ma kunagi tundnud. Omandasin Vigalas kodumajanduse eriala, seal hulgas ka kokanduse. Oluline oskus viis mind läbi õnneliku juhuse merele. Merel töötamine oli üheks mu unistuste eesmärkidest, mille poole püüdlesin, sest nägin seal palju võimalusi nii isiklikuks arenguks kui ka teenistuseks ja ma ei pidanud pettuma.
Päevast, mil taipasin, et kogu mu elu on minu enese kätes, olen kulgenud üsna värvikal rajal. Varajases nooruses kõneles üks ääretult armas vanatädi, et kõige põnevam on reisida üksi. Tema öeldud lause jäi mind saatma. Usk, et kui ma ise kellelegi halba ei tee, siis ei saa ka minu enesega mitte midagi halba juhtuda, andis mulle korduvalt julguse hüpata vette tundmatus kohas. Need olukorrad on olnud vägagi maailma avardavad.
Ohtlikke olukordi tuli ühel eluetapil ette pea igal sammul, aga veendumus, et minuga läheb kõik hästi, on mind hoidnud isegi siis, kui olen saanud sekka valusaid kogemusi.
Muhust sai jackpot
Praegu võin oma elu mõtteliselt kaheks jagada – elu enne abikaasa Andresega kohtumist ja elu pärast temaga kokku saamist. Meeletul hulgal erinevaid kogemusi, nende seas nii häid kui halbu olid vajalikud selleks, et ära tunda, mida mu hing õnnelik olemiseks päriselt vajab. Abikaasa Andresega Muhusse sattumist pean enese jaoks täielikuks jackpotiks. Esimesest hetkest alates teadsin, et see on see koht, kuhu ma kuulun.
Üsna loomulikku rada pidi jooksid varsti õue peal kolm heledapäist jõmpsikat, kellega koos kasvamine on olnud vaat, et kõige õpetlikum kogemus. Mõistagi mitte lihtne, aga parim, mis tõelist rõõmu pakub. Kui lapsed kasvasid, hakkasin taipama, et minu seikleja hinge jaoks põnev ja samal ajal loomulik oleks edasi liikuda ettevõtluse rajal.
Juhustest jäätise vabriku sünnini
Minnes Osilia koolituskeskusesse õppima ettevõtlust, sain üsna pea aru, et olen jälle juhitud õigesse voolusängi. Juba esimestes tundides saabus täpne taipamine, mida ma tahan kursuselt saada ja kuidas kogunevat teadmist enda jaoks ära kasutama hakkan. Lisaboonuseks olid kursusele kokku sattunud uskumatult ägedad inimesed.
Oma tee alguses imetlesin esiti kõrvalt Muhu leiva tegijat Martin Seppingut, kelle lastega meie omad tihti ühte murukamarat jagavad. Martini suhtumine ärisse ja peresse on mõjunud mulle alati inspireerivalt, arutelud temaga on aidanud hoida õiget suunda, iseäranis neil hetkil, kui olen hakanud tundma end eksinuna tundmatus äri maailmas.
Oma pärli lihvimine
Miks just jäätise tegu mulle meeldima hakkas ja miks just Muhu Jäätise Wabrik sai minu omaks, ajan saatuse kaela, mida me tegelikult ise läbi oma igapäevaste valikute kujundame. Sageli täiesti teadvustamata, alates sellest, mida me suhu pistame või millele oma tähelepanu osutame. Puutusin jäätise valmistamisega esimest korda kokku Estlines Angelica Udekülli käe all töötades. See oli nagu pärl mu kogemuste laekas, mida hoidsin teadmises, et kunagi võib teda vaja minna.
Mul oli taipu oma pärl õigel ajal välja võtta, kuigi tunnistan, et jõudmine punkti, kus Muhu Jäätise Wabrik tänaseks on, on nõudnud pühendumist nii ajas kui vaimus, see on tähendanud oma pärli hoolikat poleerimist. Ma ei oleks saanud seda teha vastumeelselt, kindlasti mitte. Minu jäätisevabrik on sündinud parimas usus, et kõik läheb hästi! See on tulnud armastusest kõige vastu, mida ma teen ja sealt tuleb ka mu jõud ja tahtmine raskused ületada. Õppinud olen kogemustest ja ületatud raskustest, mis tunduvad eemalt alati suuremad. Raskuste ületamine on mu jaoks assotsieerunud tohutu suure sassis maja koristama hakkamisega – sul tuleb lihtsalt käised käärida ja pihta hakata ilma hinnanguid andmata. Kui nii suudad, siis asetuvad lausa märkamatult asjad omale kohale ning peagi särab kogu maja puhtuses ja korras, kuhu kõik tahavad sisse astuda.
Ühel päeval õpin veel
Pikki plaane pole ma teinud – teen täna seda, mis mulle meeldib ja kui see peaks mind vaimselt või hingeliselt ära väsitama, siis järelikult ei ole mu tegevusel sellisel kujul ka enam mõtet.
Ma ei ole võtnud liialt suuri kohustusi, mis tähendab, et kui ühel päeval peaks rahvas minu jäätisest ära tüdinema, siis suudan maksta tagasi pangavõlad ka ilma, et ma pidevalt jäätist müüksin. Muidugi ma loodan, et see nii pea ei juhtu, aga kui juhtub, siis küllap on elul selleks ajaks mulle pakkuda juba uusi huvitavaid tegevusi, mis toovad rõõmu nii mulle kui ka lähedastele ja kaugematele.
Ma ei välista sedagi, et ühel päeval lähen ja õpin veel midagi juurde, sest olen kogenud, et elust õppimise kõrval on ka päris õppimine väga äge!
Maie Kindel on Muhu Jäätise Wabriku looja