Aili Raidma ja Raplamaal ning kaugemalgi tuntust kogunud menuka Caiselle Cateringi vahel võiks sama hästi tõmmata võrdusmärgi, sest hakkaja naine on cateringi firma au ja südametunnistus. Pole vist kooke, toite, salateid ja suupisteid, mis oleks valminud ilma tema puudutuseta ning kauneid laudu ja kaunistusi, kus paigas väikseimgi Aili poolt läbi mõeldud detail.

Oma cateringist oli Aili unistanud mõnda aega, mis tõttu haaras ta kohe härjal sarvist, kui hea tuttav ja nüüdseks äripartner andis teada, et aeg on küps. „Firma loomine toimus praktiliselt üle öö. Kolleeg osales väikeettevõtte asutamise koolitusel, helistas, et mis arvad ja järgmisel päeval oli ettevõte olemas,“ imestab Aili tagantjärele tegutsemise kiirust ise ka. „9. veebruaril loodud toitlustusettevõtte esimesed suuremad lauad telliti juba Vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Saime hakkama ja võisime uhkusega endale öelda „Jes, ära tegime!“, tagasiteed enam ei olnud.“

Teekond ise oli alanud aga oluliselt varem, esiteks Aili õpingutest Paide Kutsekeskkoolis ja arvukatest täiendkoolitustest Kehtna Kutsehariduskeskuses. „kehtnas olid erinevad koolitused menüü koostamisest alates kuni kelneri oskusteni välja. Ühel päeval sain teada, et Kehtna alustab koka kutsetaseme koolitustega. Kuna mul oli võimalik oma töögraafik sobitada koolituspäevadega, siis nii see läks,“ rääkis Aili, tunnistades, et Kehtna ja sealsed koolitajad on oma märkamiste ja kutsete või väljakutsetega väga palju tema kujunemist mõjutanud.

Pärast ettevõtte loomist toimus Aili sõnul aktiivne õppimine paljus juba praktika käigus ja jõudumööda ikka end Kehtnas edasi täiendades. „Meie väike catering suutis end tõestada üsna laialt, mis tähendas pidevat tööd, kaetud laudu, tellitud kooke ja torte pidulikeks puhkusteks, väiksemate ja suuremate sündmuste tähistamiseni maakonnas ja kaugemal.“

Siis tuli koroona, mis on toonud kaasa uut moodi paindlikkust ja palju uut või uue õppimist. „Võtame või hiljutise töö Soomes, mis oli pea ees tundmatusse hüppamine tegelikult. Ma käisin rebasefarmis, seemendamas rebaseid. No tegelikult ma ju ise päris ei seemendanud, mina olin loomade ettetõstja, aga ma sain seda proovida ja see oli mu senise eluga võrreldes hoopis uus valdkond ja väga äge kogemus,“ rääkis Aili innustunult oma viimasest õppimisest. Ta tunnistas, et töö oli füüsiliselt hästi raske, nõudis palju jõudu ja ka tehnilist taipu, sest tal tuli seal sõita ja kasutada erinevaid masinaid, mis kokku tähendas igapäevast ja pidevat õppimist.

„Koroonaaegne õppimine ongi toimunud peamiselt läbi saadaolevate tööde, mis on aidanud karmi aega üle elada,“ ütles Aili. Tema kogemuste pagasisse on aastaga kogunenud tööd kohalikus kaupluses, Soome rebasefarmis ja Purila taimlas, kus väljaõppe toimus kohapeal, teiste töötajate kaasabil. „See kõik on olnud oluline ja vajalik, et end mitte norgu lasta ja et oleks võimalik ühel päeval oma päris töö juurde tagasi pöörduda.“

Õppimisest on aga kujunenud Aili jaoks elu loomulik osa. „Polegi vahet, kas õpid töö käigus või koolitustel, oluline on saada ja koguda ellu uusi oskusi ja kogemusi,“ leiab ta. Nii näiteks läbis ta kohaliku kogukonna edendamise huvides projektikirjutamise koolituse, rõõmuga on vastu võtnud erinevaid enesearengu või arvutikoolitusi ja kui leiab uuesti tasuta pakkumise korteriühistu juhatuse koolitusele, siis teeks kahtlemata ka selle läbi. Nimelt veab Aili oma arvukate päris ja vabatahtlike tööde kõrvalt ka kahte kohalikku korteriühistut, on asutanud aiaomanike seltsingu ja panustab selle nimel, et kohalikus kogukonnas oleks elu kõigil toredam.

Küsimusele, mis õppimine tema jaoks õigupoolest on, vastas Aili, et õppimine on ennekõike mingi uue oskuse perfektne omandamine.

Nüüd, kus oskusi on juba kogunenud, tunneb ta endas valmisolekut hakata omakorda ise õpetama järgmisi huvilisi. Kui unistada, siis suurelt.

Mõtted pani kirja Iiris Saluri