Mäletan end oma kooli ajal kadestamas õpetajaid sellepärast, et neil ei ole vaja enam midagi õppida. Põlvamaa Rahvaülikooli asutajaliige ning koolituskeskuse Tercare looja ja eestvedaja Terje Paes, kes on üle 20 aasta tegutsenud koolitaja ja nõustajana, kõigutab seda illusiooni, avades ennast kui elukestvat õppijat.
„Ma olen olnud läbi elu selline juhhaidii-tüüpi õppija,“ alustab Terje oma õpiteekonna meenutamist. Tema koolitee algas Tõrvas, kus ta enese sõnul polnud veel teadlikust õppimisest juttugi. „Õppida oli vaja selleks, et koolist läbi saada,“ iseloomustab ta seda aega. „Õppimine leidis aset peamiselt vahetunnis, enne uue tunni algust, kusjuures spikerdamist ja nihverdamist valdasin kõrgtasemel,“ tunnistab naine täna.
Teadlik õppimine algas Terje jaoks Tallinna ülikoolis, tolleaegses Pedagoogilises Instituudis koolieelset pedagoogikat ja psühholoogiat tudeerima hakates. „Enne sisseastumiskatseid tuli küll kahetsus, et miks ma varem ei olnud korralikult õppinud, oleks ehk paremad hinded stardiplatvormiks saanud,“ meenutab Terje, kes eriala valiku eel oli kindel vaid ühes: „Õpetajaks ei hakka ma kunagi!“
Eesti riigi taasiseseisvumine langes kokku Terje enda iseseisvumisega. „Esimest korda tudengiks saades olin vaimustunud nii oma erialast, kursusekaaslastest, suurlinna elust kui ka iseseisvusest. Õppisin ju nüüd täiesti endale!“ Olulisteks mõjutajateks olid kursusejuhendaja Tiiu Meriloo ning õppejõud Voldemar Kolga, kes oma pühendumuse ja professionaalsusega tekitasid temas soovi ka ise oma ala valdavaks tegijaks saada.
Võimalused selleks avanesid Põlvas, kuhu soetati oma kodu ja kus ootas esimene töökoht. Terje rõõmuks oli tal nii lasteaias kui ka hiljem kohaliku kutsenõustamisekeskuse juhi ja nõustajana töötades võimalik läbida erinevaid täiendkoolitusi. „Need olid inspireerivad ja andsid võimaluse nö „helikoptervaatega“ analüüsida ennast, oma tegemisi ja arengut,“ leiab ta nüüd.
Mõnele teisele oleks olnud sellest ehk küll, aga Terjele mitte. Ettevõtlusega alustamine asetas ta teele uusi nõudmisi, mis tekitasid tunde, et latt liigub aina ära ja aina kõrgemale. „Mõistsin, et kui soovin kvalifitseeruda oma südamelähedasele tööle, siis tuleb jälle õppima minna.“
Nii läkski! 49-aastasena leidis söakas naine end taas juba tuttavast Tallinna Ülikoolist, kus ta sedapuhku alustas sotsiaaltöö eriala magistriõppes. „Teist korda ülikooli astudes keerlesid peas mõtted, et magistriõppes õppimine on vist siiski noorematele. Kahtlesin, kas ma saan hakkama inglise keele või paljuski arvutipõhise õppekorraldusega. Kursusekaaslased olid ju enamuses mu tütarde vanused, mitmed õppejõud samuti,“ jagas Terje oma kahtlusi. Mõistagi sai ta hakkama, aga tunnistas, et see oleks olnud oluliselt keerulisem ilma pere, lähedaste ning sõprade mõistmise ja toeta. „Eks ma küsisin endalt korduvalt enne eksameid ja eriti magistritööd kirjutades, et mis mul küll arus oli kui õppima läksin, elu oli enne ju lill,“ naerab ta tagantjärele.
Teekonda alustades me ei tea, mida see endas sisaldab või kuidas see meid muudab. Sellele targemate poolt väljaöeldud mõttele on Terje kinnitust saanud oma igapäevatöös. „Oma gruppidega töötades näen, kuidas alguses arglikest, vahel isegi kibestunud, kapseldunud inimestest kujunevad koolituse käigus meeskonnad, mis võimustavad ja motiveerivad iga selle liiget, muudavad elusid ning maailmapilti.“ Ta on kindel, et õppimisel kasvab eneseusk ja -teadlikkus, mis annab kindluse hakkama saamiseks muutuvates oludes, mida tuleb ette nii töös kui isiklikus elus.
Kuna Terje sõnul kuulub ta sebijate veregruppi, siis kukub nii välja, et muutusi ta enese elus on pidevalt. Tema magistriõpingutele järgnes andragoogika koolitus Tartu Rahvaülikoolis, mis lõppes täiskasvanute koolitaja taseme tõstmisega. Talle on omistatud nii täiskasvanute koolitaja kutse, tase 7 kui ka karjäärinõustaja kutse, tase 7. „Nende kutsete omamisel ja hoidmisel tuleb ise pidevalt juurde õppida,“ teab Terje, kel pole plaanis loorberitele puhkama jääda. „Õppimine on minu jaoks elukestev teekond. Ka veerevale kivile võib mõnus sammal selga kasvada, aga õppimine loob võimaluse seda „samblatutsu“ kergitada ja rõõmsalt üllatudes avastada, mis selle all veel peidus on,“ jagab tunnustatud koolitaja oma mõtteid.
Terje julgustab kõiki, kel vähegi õppimise mõte peast läbi on käinud, seda põnevat teekonda ette võtma. „Alati ei pea olema õppimine seotud tööturul rakendumisega. Usun, et ka hing ja meel tahavad kastmist ning kasvamist,“ räägib naine, kes ise on silma heitnud juba uuele väljakutsele: „Minu ammune unistus on minna õppima mööbli restaureerimist. Vanadele asjadele uue elu andmine on tihti töömahukas ja keeruline, kuid imeilus protsess, millega olen vaikselt juba mõnda aega tegelenud“.
Õppimise ja õpetamisega on Terje olnud eeskujuks ka oma tütardele. Sundinud ta neid ei ole, küll aga soovitanud kuulata südamehäält. „Oma süda teab kõige paremini, mida sa soovid, kuhu tahad liikuda ja kuidas saaksid seda teha parimal moel,“ usub õppimise usku Terje.
Autor: Iiris Saluri