Kuni 2015. aastani oli Täiskasvanute koolituse seaduses eraldi mõiste vabahariduslik koolitus (1993.a seaduses – vabahariduskoolitus). Täiskasvanute koolitus jagunes: tasemekoolitus, tööalane koolitus ja vabahariduslik koolitus, mis oli sõnastatud:
Vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Õpe toimub kursuste, õpiringi või muus õppijatele sobivas vormis.“

Eesti Vabaharidusliit koos Eesti Rahvaülikoolide Liiduga on 2021. a sõnastanud kaks vabaharidusliku õppe definitsiooni:

Vabahariduslik õpe on isiksuse arengut, loovust, ettevõtlikkust, kodanikuaktiivsust ja sotsiaalset sidusust arendav (või toetav) üldhariv täiskasvanud õppijatele avatud mitteformaalne õpe, ilma otsese tööalaste kompetentside arendamise eesmärgita.

Vabahariduslik õpe on mitteformaalne täiendusõpe ilma otsese tööalaste kompetentside arendamise eesmärgita.

Vabahariduslik õpe hõlmab lisaks koolitusele ka õpisündmusi, huvi- ja õpiringe.

Õpisündmus on eesmärgistatud grupiõpe, mis ei ole õppekavapõhine ja mille lõpetamisel ei väljastata dokumenti. Õpisündmus on ühekordne (nt vestlus- või kultuuriõhtu, konverents).

Huviring on ajaliselt piiritletud eesmärgistatud grupiõpe, mis reeglina ei ole õppekavapõhine (v.a noorte huviringid) ja mille lõpetamisel ei väljastata dokumenti. Huviring toimub teatud perioodi jooksul (nt laulukoor või rahvatantsurühm).

Õpiring – jagatud huvist ja õpivajadusest vabatahtlikult ühinenud õppijate rühm, kes teatud perioodi jooksul plaanipäraselt kokku saab, et juhendaja eestvedamisel oma teadmisi ja oskusi arendada. Juhendamine võib olla roteeruv ja jagatud, juhendaja võib olla rühma liige või väljastpoolt.

Vabaharidus tähendab vabadust õppida olenemata eelnevast haridustasemest, vanusest, sotsiaalsest ja etnilisest kuuluvusest ning muudest teguritest.

Vabaharidus on olemuselt laiem kui täiskasvanute huviharidus, sest sisaldab lisaks ka kodanikuharidust ja enesekohaste oskuste arendamist. Eesti Vabaharidusliit ja Eesti Rahvaülikoolide Liit ei määratle end täiskasvanute huvihariduse pakkujana, kuid seda on kasutatud meie tegevuse määratlemiseks koroonapiirangutega seoses.

Vabaharidus kui tegevus toimub hariduse, kultuuri ja sotsiaaltöö piirimail. Vabaharidusele on iseloomulik, et inimene on õppeprotsessi subjekt, õpe kujundatakse tema vajaduste ja huvide järgi. Samas toetab vabaharidus inimeste valmisolekute kujundamist toimetulekuks erinevate ja sageli kiirelt muutuvate igapäevaste ülesannetega.

Vabaharidus baseerub eelkõige kodanikeühendustel. Vabahariduslikku õpet pakuvad vabahariduslikud koolituskeskused sh rahvaülikoolid jt organisatsioonid, mis tegutsevad mittetulunduslikel alustel.

Vabahariduslik koolituskeskus – vabahariduslikku õpet pakkuv mittetulunduslikel alustel tegutsev organisatsioon.

Eesti vabaharidusliku koolituse analüüs (2003): https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40856/Taiskasv_Vabaharidus.pdf?sequence=1&isAllowed=y

„Haridus on inimese valmisolek elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja arenemiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri kandjana.“

Ivo Eesmaa, „Haridus – projekt või midagi rohkemat?“, 2004